(see aasta on hommikuti kuidagi kergem ärgata. igasügisene raskus on ikka rinnus, aga kõndides kaob see ära. vahel tahad, et aeg peatuks, vihmapiisad jääksid õhku rippuma ja sa saaksid seda ühte tunnet elu lõpuni tunda. vahel tahad, et aeg nihkuks 5 aastat edasi, kui sa oled targem ja rohkem valmis teatud asju taluma. vahel tahad, et sa oleksid sündinud teistsugusena, mitte üleliia mõtleva/kuskil võimatus maailmas heljuva inimesena. vahel saad aru, et sa ei saa midagi muuta ja lepid mõttega, et elu läheb nii nagu ta minema peab. vahel on see ängistav. vahel on see lohutav. vahel pead lihtsalt pöialt hoidma, et sa midagi väärtuslikku tee peal ära ei kaotaks.)
õnneks on see kõik üpriski tähtsusetu. :)
No comments:
Post a Comment